Mina vormis jutt rebasest

Oli varajane hommikutund. Enam ei suutnud ma oma pesas pöörelda ega keerelda. Mõistsin, et tühi kõht oli olnud see mis mu öö põrguks muutnud. Hakkasin plaani pidama kust midagi hamba alla leida, sest nälg näpistas mu kõhtu hirmsal kombel. Võtsin nõuks kammida mets ja selle äärealad läbi.
Endalegi ootamatult olin jõudnud talu aeda piirava müüri äärde. Kuna teadsin, et taluperemees peab seal muude pudulojuste kõrval ka kanu hakkas mul üksnes sellest mõttest juba suu vett jooksma. Samas haaras mind ka hirm kuna olin teadlik sellest, et paljud siinkandis elavad inimesed olid ka jahimehed. See, aga tähendas seda, et neil on püssid ja kui mul ei vea võib minust kergesti saada krae, müts või muidu nahatükk. Seega tuli väga ettevaatlik olla. Parema ülevaate saamiseks seadsin ennast müüri peale kuna tahtsin näha mis õuel toimub. Aga oh häda - ei kulunud palju aega kui maja nurga tagant ilmub peremees ja sihib mind. Silmapilkselt olin ma kui välk müürilt maas ja lidusin nii kuis jalad võtsid ikka metsa poole, endal hinges suur hirm ja häbi oma halva kavatsuse pärast.
Söögiaeg tuli edasi lükata seniks kuni metsast ausal teel midagi kõhtu leian, oh on see elu ikka karm.