Untitled

Teema: Kummituste maja

 

Tegelased: Maiu, Karina, Artur, Siim, Kaur, Helena

 

Sündmustik: Lapsed satuvad jalutades salapärasesse majja, kus hakkavad hargnema huvitavad sündmused. Kõik on väga põnevil, kuna majas asuvad kummitused, või ei? 

 

Dialoog:

 

Karina: Tere Maiu, mis me täna teeme?
Maiu: Lähme kutsume teised ka sekka, ehk siis tuleb midagi head mõttesse.

   Natukene hiljem... 

Artur: Noh tere ka, mis me täna teeme, aga mul on üks mõte.
Maiu: Räägi välja!
Artur: Siin lähedal on üks maha jäetud maja, mina tahaksin küll sinna uurima minna.

Karina: Ah, mine metsa.
Maiu: Mine ise! Kutsume Kauri, Siimu ja Helena kaasa.
   Maja ukse ees.

Siim: Mis, et see nagu ongi, see maja või?

Artur: On küll, jah. Sulle ei sobi või?

Siim: Ei sobib küll, ära muretse.

Helena: Kuulge poisid, ärge tülli minge.

Siim: Ei lähe, ei lähe. Lihtsalt minul ei ole kommet kusagil rääbakates onnides uitamas käia, aga siin saab vähemalt rahulikult kanepit tõmmata.

Maiu: Mis, kas sul on kanepit kaasas?

Siim: On küll, jah.

Artur: Nüüd on siis teada, miks sa selline idioot oled!

Karina: Aitab!

Siim: Nagu sa ise targem oleksid!?

Maiu: Ah, olge vait, öelge parem seda, kes esimesena sisse läheb?

Siim: Sa nagu kardad või?

Helena: Kui nii kõva mees oled mine esimesena.

Kaur: Mina lähen!

Karina: Ooo, eks sa mine siis.

  Majas

Maiu: Mis edasi?

Siim: Keegi kanepit tahab?

Kaur: Kui sul juba kaasas on, siis...

Siim: Võtke kõik!

 Mõni hetk hiljem...

Karina: Kuulake!

Siim: Kuule kuula ise, mis sa oled juba nii pilves, et kuuled hääli?

Helena: Ei kuule, midagi ikka on.

Artur: Mis te kõik lähete lolliks või?

Maiu: Kuula!

Karina: Appi, kuhu Artur kadus?

Siim: Minu kõrval istub ju!?

Helena: Osta binokkel endale! Teda ei ole ju.

Siim: Äkki läks minema.

Maiu: Ma arvan ka.

Karina: Võibolla tõesti, aga ta oli ju alles siin!?

Kaur: Mis ta meeldib teile, et te tema pärast muretsete?

Karina: Sul on midagi viga või?

Kaur: Ei ma näen enda arust päris ilus välja.

Maiu: Sõida kuu peale!

Helena: Ma lähen minema, kas keegi tuleb minuga?

Siim: Kas sul pole vanemaid kodus?

Helena: Ei ole jah.

Kaur: Kõik Helena juurde, nagu ma aru saan.

Karina: Ma lähen koju.

Siim: Mine, mine jah.

 Uksest väljudes.

Maiu: Appii!

Karina: Äkki ta on surnud.

Helena: Mis temaga juhtus.

 Majas süttivad tuled ning midagi krõbiseb.

Siim: Mul on paha olla.

Karina: Jah, nüüd on sul siis paha olla.

Maiu: Narkomaan selline! Sinu pärast me siin oleme.

Siim: Kõik olete narkomaanid. Süüdlane lamab siin! Tema tegi ettepaneku siia tulla.

Helena: Mis siin toimub? Majas on tuled põlema läinud.

Maiu: Siin kummitab.

Kaur: Mida me siin muneme?! Võtame ta siis kaasa ja jookseme minema!

Karina: Kus Siim on?

Maiu: Arvatavasti jooksis minema.

Kaur: Arva veel midagi! Artur kadus ju samamoodi!

Helena: Jookseme!

 Kella kolme paiku öösel bussipeatuses.

Kaur: (Ärkab esimesena) Kus ma olen? (Äratab teised ülesse)

Helena: Kaur, kas sa mäletad mis juhtus?

Kaur: Jah kõike.

Artur: Kuidas me siia saime?

Helena: Mäletad sa midagi?

Artur: Selle ajani kui Maiu midagi kuulis.

Karina: (On juba Siimuga rääkinud) Siim mäletab ainult selle ajani kui me Arturi leidsime.

Artur: Mis minu leidsite?

Maiu: Ma ei saa midagi aru.

Siim: Kes meid siia tõi?

Helena: Ära esita lolle küsimusi! Need ei aita!

Maiu: Ühesõnaga Artur ja Siim mäletavad ainult selle ajani kui nad ära kadusid, aga teised mäletavad kõike, on mul õigus?

Karina, Kaur, Helena: Just nii.

Maiu: Asi on ikka väga imelik.

Karina: Muide ma tean kus me oleme.

Artur: Kus siis?

Karina: Nõmmel.

Siim: Lohutav.

Helena: Mida sina siin üldse plõksid, sina võtsid kanepit kaasa.

Siim: Ma lähen minema.

Maiu: Mine, mine jah.

 Pärast juhtunut hoidsid kõik noored ennast narkootikumidest eemal.

 

 

Karolin, Pilleriin