Vastused

1. Endine elukoht oli kuulunud Martinsonidele.
2. Maiu.
3. Kuna nad olid erinevad inimesed, erinevate iseloomudega.
4. Ta oli truu ja koolitatud.
5. Ei oska öelda, ei usu eriti, kuna minu sõpruskonnas küll ei ole selliseid probleeme.

Untitled

Teema: Kummituste maja

 

Tegelased: Maiu, Karina, Artur, Siim, Kaur, Helena

 

Sündmustik: Lapsed satuvad jalutades salapärasesse majja, kus hakkavad hargnema huvitavad sündmused. Kõik on väga põnevil, kuna majas asuvad kummitused, või ei? 

 

Dialoog:

 

Karina: Tere Maiu, mis me täna teeme?
Maiu: Lähme kutsume teised ka sekka, ehk siis tuleb midagi head mõttesse.

   Natukene hiljem... 

Artur: Noh tere ka, mis me täna teeme, aga mul on üks mõte.
Maiu: Räägi välja!
Artur: Siin lähedal on üks maha jäetud maja, mina tahaksin küll sinna uurima minna.

Karina: Ah, mine metsa.
Maiu: Mine ise! Kutsume Kauri, Siimu ja Helena kaasa.
   Maja ukse ees.

Siim: Mis, et see nagu ongi, see maja või?

Artur: On küll, jah. Sulle ei sobi või?

Siim: Ei sobib küll, ära muretse.

Helena: Kuulge poisid, ärge tülli minge.

Siim: Ei lähe, ei lähe. Lihtsalt minul ei ole kommet kusagil rääbakates onnides uitamas käia, aga siin saab vähemalt rahulikult kanepit tõmmata.

Maiu: Mis, kas sul on kanepit kaasas?

Siim: On küll, jah.

Artur: Nüüd on siis teada, miks sa selline idioot oled!

Karina: Aitab!

Siim: Nagu sa ise targem oleksid!?

Maiu: Ah, olge vait, öelge parem seda, kes esimesena sisse läheb?

Siim: Sa nagu kardad või?

Helena: Kui nii kõva mees oled mine esimesena.

Kaur: Mina lähen!

Karina: Ooo, eks sa mine siis.

  Majas

Maiu: Mis edasi?

Siim: Keegi kanepit tahab?

Kaur: Kui sul juba kaasas on, siis...

Siim: Võtke kõik!

 Mõni hetk hiljem...

Karina: Kuulake!

Siim: Kuule kuula ise, mis sa oled juba nii pilves, et kuuled hääli?

Helena: Ei kuule, midagi ikka on.

Artur: Mis te kõik lähete lolliks või?

Maiu: Kuula!

Karina: Appi, kuhu Artur kadus?

Siim: Minu kõrval istub ju!?

Helena: Osta binokkel endale! Teda ei ole ju.

Siim: Äkki läks minema.

Maiu: Ma arvan ka.

Karina: Võibolla tõesti, aga ta oli ju alles siin!?

Kaur: Mis ta meeldib teile, et te tema pärast muretsete?

Karina: Sul on midagi viga või?

Kaur: Ei ma näen enda arust päris ilus välja.

Maiu: Sõida kuu peale!

Helena: Ma lähen minema, kas keegi tuleb minuga?

Siim: Kas sul pole vanemaid kodus?

Helena: Ei ole jah.

Kaur: Kõik Helena juurde, nagu ma aru saan.

Karina: Ma lähen koju.

Siim: Mine, mine jah.

 Uksest väljudes.

Maiu: Appii!

Karina: Äkki ta on surnud.

Helena: Mis temaga juhtus.

 Majas süttivad tuled ning midagi krõbiseb.

Siim: Mul on paha olla.

Karina: Jah, nüüd on sul siis paha olla.

Maiu: Narkomaan selline! Sinu pärast me siin oleme.

Siim: Kõik olete narkomaanid. Süüdlane lamab siin! Tema tegi ettepaneku siia tulla.

Helena: Mis siin toimub? Majas on tuled põlema läinud.

Maiu: Siin kummitab.

Kaur: Mida me siin muneme?! Võtame ta siis kaasa ja jookseme minema!

Karina: Kus Siim on?

Maiu: Arvatavasti jooksis minema.

Kaur: Arva veel midagi! Artur kadus ju samamoodi!

Helena: Jookseme!

 Kella kolme paiku öösel bussipeatuses.

Kaur: (Ärkab esimesena) Kus ma olen? (Äratab teised ülesse)

Helena: Kaur, kas sa mäletad mis juhtus?

Kaur: Jah kõike.

Artur: Kuidas me siia saime?

Helena: Mäletad sa midagi?

Artur: Selle ajani kui Maiu midagi kuulis.

Karina: (On juba Siimuga rääkinud) Siim mäletab ainult selle ajani kui me Arturi leidsime.

Artur: Mis minu leidsite?

Maiu: Ma ei saa midagi aru.

Siim: Kes meid siia tõi?

Helena: Ära esita lolle küsimusi! Need ei aita!

Maiu: Ühesõnaga Artur ja Siim mäletavad ainult selle ajani kui nad ära kadusid, aga teised mäletavad kõike, on mul õigus?

Karina, Kaur, Helena: Just nii.

Maiu: Asi on ikka väga imelik.

Karina: Muide ma tean kus me oleme.

Artur: Kus siis?

Karina: Nõmmel.

Siim: Lohutav.

Helena: Mida sina siin üldse plõksid, sina võtsid kanepit kaasa.

Siim: Ma lähen minema.

Maiu: Mine, mine jah.

 Pärast juhtunut hoidsid kõik noored ennast narkootikumidest eemal.

 

 

Karolin, Pilleriin

 

 

 

 

 

 

 

 

 

  

"Isemeelsed"

1. Noored tahavad kohta, kus omakeskis olla seleelpärast, et rääkida üksteisega ning lihtsalt, et aega veeta.
2. Jah, olen rahul.
4. Nagu raamatu pealkirigi ütleb tahavad noored olla sõltumatud.

Släng ja kirjakeel

Ei ema ega isa ole veel koju jõudnud. Ann viib koolikoti oma tuppa ja läheb mõttesse vajunult kööki. Ta on väsinud nendest saladustest ja intriigidest, mida viimasel ajal üle mõistuse kokku kipub kuhjuma. Mis on teoksil Gregoril ja Martenil? Mis põrguma äri see on, mida nad ajavad, miks on Marten nüüd selline imelik, mis lugu nende rahadega on? Miks ta algul laseb Gregorile öelda, et raha ei saa, siis aga lõpuks annab ikka järele? Pealegi on Annil hirm, hirm oma sõprade pärast: millesse nad küll ennast mässinud on, mis tüüpidega see äri neil küll käib, et nüüd lausa nende elu ohus on? Mõte, et Gregor võiks surma saada, ajab tal kõhus kõik keerama. Appi!
Ta kõnnib närviliselt mööda korterit ringi. Neil on abi vaja, see on selge. Kellegagi peaks rääkima, kellegagi aru pidama, mõne täiskasvanuga, kes ehk sedasorti asjadest rohkem teab – aga kellega? Villem on kaugel, Võsul, ja telefoniga seda juttu ei aja. Emal on niigi siiber nende viimase aja seiklustest ja pealegi vaevalt ta mõikab midagi taolisest äriajamisest. Peale kõige muu võib ema reageerida täiesti ettearvamatult, näiteks kohe politseisse tormata ja teatada, et tema tütre sõpru plaanitakse mõrvata. Isa? Mida teab sellistest asjadest pangatöötaja? Ja mida ta üldse teha saaks?