teisipäev, 5. mai 2009

Eestlaste rahvustoidud


                                                  Eestlaste rahvustoidud

 

 

 

 

 

 

Eestlaste peamiseks toiduks oli vanasti leib ja mitmesugused jahutoidud. 

Piima ja piimasaadusi kasutati vähe.

Lüpsiperioodil valmistati võid ja säilitati soolatult sügiseks ja talveks.

Suur osatähtsus toidus oli herne-, oa-, läätse-, tangu- ja jahusuppidel.

Väga rohkesti kasutati toiduks seeni, marju, pähkleid ja kõiki metsasaadusi värskelt ning soolatult ja hapendatult.

 Kasemahla tarvitati joogina nii värskena kui ka hapendatuna, mida jätkus joogiks hilissuveni.

Toite ja jooke tehti magusaks meega. Pidulikeks toitudeks olid tanguvorstid , seapea, sealiha ja sült e. jaheliha, mida valmistati koos kontidega.

Jookidest valmistati õlut ja mõdu.

 

 

  


 

                                             Eestlaste pulmakombed

 

Eesti pulmakombeid ja – tavasid on võimalik jälgida alles 19. sajandi algusest.

Kiriklik laulatuski sai pulmakommete üheks osaks alles 19. sajandi teisel poolel. 

Laulatuse ja pulmade vaheajal paari veel abiellunuks.

Abielu sõlmimise keskseimaks ja otsustavaimaks toiminguks oli kombekohane tanutamine. 

Pulmalaud kaeti kollektiivsel abistamisel.

Pulmade kõrghetkeks oli tanutamine ehk linutamine. Pruut vabastati nägu ja pead katnud linikust ning see asendati tanuga, ette seoti põll. Mõrsjast sai sellega noorik. Tanu ja põll olid abielunaise peamisteks tunnusteks.


 


 Külalised püüdsid lõpuks pulmakulutusi ühiselt katta, kinkides raha või mitmesuguseid esemeid.


Enamus inimesi jäid pulmamajas ööseks ning siis varastasid agaramad pulmalised kaaslastelt riideid. Järgmisel päeval toimus varastatud asjade peale oksjon. Algselt läks kogutud raha pulmapeo jätkamiseks, hiljem aga pulmapeo jätkamiseks. Lõpuks keedeti traditsiooniline lõputoit – kapsasupp, klimbisupp koorega kartulid vms.


 


  


 


              


 


 


 


                                                        Maausk


 


 


Maausuks nimetatakse eeskätt eesti rahvausundi kristluse-eelsetel kihistustel põhinevat tänapäeva usulist liikumist.


Erinevalt taarausust puudub tänapäeva maausul ühtne dogmaatika ja reeglistik. Peamisteks põhimõteteks on looduse ja esivanemate austamine. Maausuliste koondamiseks ja maausuliste huvide esindamiseks moodustati 1995. aastal usuline ühendus Maavalla Koda.


Maausku on koos taarausuga seostatud neošamanismiga.


 


 Maausuks või maauskudeks on vahel nimetatud ka teiste rahvaste loodususundeid. Eesti maausulised soovitavad teiste rahvaste loodususkude kohta kasutada pigem nimetusi "omausk", "loodususk" või "põlisusk" või kohalikest keeltest pärinevaid mõisteid nagu "haltiausko".


 


 



 


 


 


 


 


 



 

 

reede, 17. aprill 2009

Esitlus

teisipäev, 14. aprill 2009

Luuletus

teisipäev, 7. aprill 2009

Rahvaluule lühivorid

Mu isa ja ema laps, aga ei ole mu vend ega õde? - mõistatus
Kas te ei leia, et me võiksime kuidagi ühineda? - kõnekäänd
Käib nagu kass ümber palava pudru.-kõnekäänd
Missugune emand ei taha uut kleiti?-mõistatus
Segamini nagu pudru ja kapsad.-kõnekäänd
Kes teisele auku kaevab, see viib ise labida ära.-vanasõna
Hea on hiirtel elada, kui kassi ei ole kodus.-kõnekäänd
Vahib nagu lehm lennukit.-kõnekäänd
Mida teeb elevant, kes on puu otsa roninud ega saa sealt alla?-mõistatus
Igamehe king pigistab oma jalga. - vanasõna
Kuule, miks sul nii pikad kõrvad on? - kõnekäänd
Veerevale kivile ei kasva sammalt. - vanasõna

Muistend

See on tekkemuistend. Pealkiri-''Mägine maa''

Muinasjutt

Õnnelik lõpp
Vastandlikud tegelased
Võimatud olevused

Inimesel ei tasu kuri ja õel olla kuna see ei tule kuidagi moodi kasuks.
Kord oli külas suur kiigepidu. Rahvast oli kokku tulnud Sõrvest ja Säärest. Minagi olin seal.
Sain kõrtsi juures oma kauge sugulasega kokku. Ajasime juttu
maast ja ilmast. Sugulane laulis kui lepalind, aga kui jutt asjalikuks kiskus, siis oli tal suu kinni kui konnal jakobipäeval. Käitumiselt oli äge, tahtis kõva mees olla ja mängis laia lehte, aga väljanägemiselt oli niru ja kõver nagu Rõngu kõrts.
Toopi tükkis teiste kulul täitma. Oma kopika hõõrus enne peos kuumaks, kui välja andis. Sõi ja salgas. Selline käitumine ajas minulgi kopsu üle maksa. Mis sest et sugulane, igal asjal on piir.
Kõrtsis teadagi kõrtsi värk. Nii mõnigi mees oli
peni käest leiva ära võtnud ja iga kell valmis taplema. Nüüd oli mehikesel vesi ahjus. "Õndsam on anda kui võtta," mõtlesin mina ja andsin oma panuse rusikavõitlusse.Asi lõppes kurvalt. Kõrtsmik nimelt näitas meile kätte koha, kuhu puusepp hoonele augu oli jätnud. Läksin koju, silm kui pajapõhi must ja händ jalge vahel.